1 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul puuduks armastus, siis ma oleksin kõmisev gong või kõlksuv vasktaldrik. 2 Ja kui mul oleks prohvetiand ja ma mõistaksin kõiki saladusi ning tunnetaksin kõike ja mul oleks täielik usk, nii et võiksin mägesid teisaldada, aga mul ei oleks armastust, siis poleks ma midagi. 3 Kui ma kogu oma vara ära jagaksin ja oma ihu annaksin tuleleekidele, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

4 Armastus on pika meelega, armastus on helde, ta ei ole kade, ta ei hoople ega ole ennast täis, 5 ta ei käitu ebasündsalt, ta ei ole isekas, ta ei ärritu ega pea arvet halva üle, 6 ta ei rõõmusta ülekohtust, vaid tunneb rõõmu tõe üle. 7 Ta toetab alati, usaldab alati, loodab alati, talub kõike.

8 Armastus ei hääbu kunagi! Aga prohvetikuulutused – need lakkavad; keeled – need vaikivad; tunnetus – see ammendub. 9 Sest poolikult me tunnetame ja meie prohvetisõnumidki on poolikud. 10 Aga kui tuleb täiuslik, siis kaob see, mis on poolik. 11 Kui ma olin veel väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, arvasin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, minetasin ma lapse kombed. 12 Praegu me näeme ainult nagu peegeldust peeglist, siis näeme aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.