1 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida.“

Paulus viipas käega ja alustas oma kaitsekõnet: 2 „Ma pean end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma saan täna sinu ees seista ja kõigi juutide esitatud süüdistuste vastu ennast kaitsta, 3 sest sina tunned hästi juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Seepärast ma palun, et sa mind kannatlikult ära kuulaksid!

4 Kõik juudid teavad, kuidas ma olen lapsest saati elanud, oma elu algul omal kodumaal ja samuti Jeruusalemmas. 5 Nad tunnevad mind juba pikka aega ja võivad soovi korral tunnistada, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema usulahu nõuete järgi. 6 Ja nüüd ma olen täna kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele. 7 Selle tõotuse täitumist loodavad näha meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat siiralt ööd ja päevad. Kuningas Agrippa, selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid. 8 Miks peaks keegi teist uskumatuks pidama, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina olin veendunud, et pean tegema kõik, mis võimalik, et seista vastu Naatsareti Jeesuse nimele. 10 Ja täpselt seda ma tegin Jeruusalemmas. Ülempreestrite meelevalla all ma panin palju Issanda pühi inimesi vangi ja kui neid tapeti, andsin oma hääle selle poolt. 11 Ja ma karistasin neid sageli, käies ühest sünagoogist teise, ja püüdsin sundida neid Jumalat teotama. Ma olin nende tagakiusamisest nii haaratud, et jahtisin neid isegi võõrastes linnades.

12 Ühel neist rännakutest suundusin ülempreestrite volituse ja ülesandega Damaskusesse. 13 Umbes keskpäeva paiku tee peal, kuningas Agrippa, nägin ma päikesest eredamat valgust taevast, säramas minu ja minu kaaslaste ümber. 14 Me kõik kukkusime maha ja ma kuulsin häält minuga kõnelemas heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!“

15 Mina aga küsisin: „Kes sa oled, Isand?“

„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad,“ vastas Issand. 16 „Aga nüüd tõuse üles ja seisa jalgadele. Ma olen sulle ilmunud selleks, et sind määrata sulaseks ja tunnistajaks sellele, mida sa minust oled näinud ja saad veel nägema. 17 Ma päästan sind su rahva ja paganate käest. Nende juurde ma sind nüüd läkitan, 18 avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid patud andeks ja koha nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.“

19 Niisiis, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse suhtes. 20 Ma kuulutasin esmalt neile, kes olid Damaskuses, siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal, ning seejärel kuulutasin mittejuudi rahvastele, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma ning näitama meeleparandust oma tegudega. 21 Sellepärast on juudid mind templis kinni võtnud ja püüdnud tappa. 22 Aga et Jumal on mind aidanud tänase päevani, siis ma seisan ja tunnistan nii väikestele kui suurtele, ega ütle midagi enamat kui seda, mida prohvetid ja Mooses on rääkinud, mis sünnib: 23 et Messias pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama sõnumit valgusest nii juutidele kui kõikidele rahvastele.“

24 Siinkohal katkestas Festus Pauluse kaitsekõne. „Sa ole arust ära, Paulus,“ hüüdis ta, „sa oled suurest õppimisest hulluks läinud!“

25 „Ma ei ole hull, üliauline Festus,“ vastas Paulus. „Kõik, mis ma räägin, on tõsine ja arukas. 26 Kuningas teab neid asju ja ma võin temaga julgesti rääkida. Olen veendunud, et ta on kõike seda tähele pannud, sest see ei ole ju kuskil nurga taga toimunud. 27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!“

28 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Kas sa arvad, et suudad mind meelitada selle lühikese ajaga hakkama kristlaseks?“

29 „Lühike või pikk aeg – ma palun Jumalat, et mitte ainult sina vaid teie kõik, kes te mind täna kuulate, võiksite saada selliseks, nagu mina olen, välja arvatud need ahelad!“

30 Kuningas ja maavanem ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid püsti. 31 Kui nad olid saalist lahkunud, rääkisid nad üksteisele: „See mees ei tee midagi, mis vääriks surma või vangistust.“

32 Agrippa ütles Festusele: „Selle mehe oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut!“