1 Kui me olime tervelt maale pääsenud, saime teda, et saart hüütakse Maltaks. 2 Saare elanikud osutasid meile ebatavalist lahkust. Nad süütasid lõkke ja võtsid meid selle äärde, sest sadas vihma ja oli külm. 3 Paulus korjas hunniku hagu, ja kui ta selle tulle pani, tuli kuumusest välja rästik, kes ta kätte kinni hakkas. 4 Kui saare elanikud nägid ussi tema käe küljes rippumas, ütlesid nad üksteisele: „See mees peab küll mõrtsukas olema! Õiguse jumalanna ei luba tal siin elada, kuigi ta on merest pääsenud.“ 5 Paulus aga viskas ussi tulle ja tal ei juhtunud mingit häda. 6 Rahvas ootas, et ta paistetab üles või kukub surnult maha, aga kui nad nägid, et Paulusega ei juhtu midagi ebatavalist, mõtlesid nad ümber ja ütlesid, et ta on jumal.

7 Selle paiga lähedal oli mõis, mis kuulus saare valitsejale Publiusele. Tema võttis meid vastu ja võõrustas meid heldelt kolm päeva. 8 Publiuse isa lamas aga palaviku ja kõhutõvega voodis. Paulus läks tema juurde ja pani palvetades käed tema peale ning tegi ta terveks. 9 Kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised saarel olevad haiged, ja said terveks. 10 Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me olime valmis merele minema, andsid nad meile teekonna jaoks kõik vajaliku.

11 Kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel olnud ületalve ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju. 12 Me randusime Sürakuusas ja jäime sinna kolmeks päevaks. 13 Sealt me sõitsime edasi ja saabusime Reegiumi. Ja kui järgmisel päeval tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse. 14 Sealt me leidsime vendi ja õdesid, kelle kutsel jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Ja nii me tulime Rooma. 15 Ja kui sealsed vennad ja õed meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid inimesi nähes tänas Paulus Jumalat ning sai julgustust. 16 Kui me olime saabunud Rooma, lubati Paulusel omaette elada ühe sõduri valve all.

17 Kolm päeva hiljem kutsus Paulus kokku juutide juhid. Kui need olid kogunenud, ütles Paulus neile: „Mu vennad, kuigi mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esivanemate kommete vastu, vahistati mind Jeruusalemmas ja anti üle roomlaste kätte. 18 Ja kui need mind üle kuulasid, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest mul ei olnud ühtki surmasüüd. 19 Aga kui juudid olid selle vastu, olin ma sunnitud pöörduma keisri poole. Mul polnud mingit kavatsust oma rahva vastu süüdistust esitada. 20 Sel põhjusel palusin teid näha ja teiega rääkida. Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni ahelates.“

21 Aga nemad vastasid: „Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi inimest, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud. 22 Aga me tahame siiski sinu käest kuulda, mida sa mõtled, sest me teame, et selle lahkusu vastu räägitakse kõikjal.“

23 Nad korraldasid ühel päeval Paulusega kokkusaamise ja siis tuli veel rohkem inimesi sinna, kus ta viibis. Neile ta tunnistas ja seletas hommikust õhtuni Jumala riigist ning veenis Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal uskuma Jeesusesse. 24 Mõned lasksid end öeldust veenda, teised aga ei suutnud uskuda. 25 Jõudmata ühisele nõule, lahkusid nad pärast seda, kui Paulus oli öelnud oma viimase sõna: „Püha Vaim rääkis tõtt prohvet Jesaja kaudu teie esivanematele:

28 Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud teistele rahvastele ja nemad võtavad seda kuulda!“ 29 Kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära omavahel ägedalt vaieldes.

30 Paulus jäi kaheks aastaks oma üürimajja ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid. 31 Ta kuulutas Jumala riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest julgelt ja takistusteta!