1 Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea merd (ehk Tibeeria merd). 2 Talle järgnes suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta oli haigeid tervendades teinud. 3 Jeesus aga läks üles mäeseljale ja istus seal koos oma jüngritega maha. 4 Juutide paasapühad olid lähedal.

5 Kui ta nüüd ringi vaatas, nägi ta suurt rahvahulka enda poole tulemas, ja Jeesus küsis Filippuselt: „Kust peaksime me leiba ostma, et neile süüa anda?“ 6 Kuid seda küsis Jeesus, et teda proovile panna, sest ta teadis, mida ta kavatses teha.

7 Filippus vastas: „Isegi kui me ostaksime leiba kasvõi kahesaja teenari*Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et see oleks olnud rohkem kui kellegi poole aasta palk. eest, ei jätkuks igaühele ikka üht suutäitki.“

8 Siis ütles teine jünger, Siimon Peetruse vend Andreas: 9 „Siin on poisike, kellel on viis odrakakku ja kaks kala. Aga kui kauaks sellest sellise rahvahulga jaoks jagub?“

10 „Seadke inimesed istuma!“ käskis Jeesus. Kõik istusidki maha haljale rohule; ainuüksi mehi oli kokku umbes viis tuhat. 11 Siis võttis Jeesus leivad, tänas Jumalat ning jagas inimestele nii palju, kui nad soovisid. Samamoodi tegi ta kaladega.

12 Kui kõigil said kõhud täis, ütles Jeesus jüngritele: „Korjake ülejääk kokku, et midagi raisku ei läheks!“ 13 Siis nad korjasid viiest odraleivast ülejäänud palukesed kokku ja said kaksteist korvitäit.

14 Pärast seda, kui inimesed nägid Jeesuse antud tunnustähte, hakkasid nad rääkima: „Tõesti, tema on see prohvet, kes on siia maailma tulnud.“ 15 Jeesus aga teadis, et rahvas tahab tulla ja teda vägisi kuningaks teha. Seepärast pöördus ta üksi tagasi mägedesse.

16 Kui õhtu kätte jõudis, läksid jüngrid alla järve äärde, 17 astusid paati ning sõitsid üle järve Kapernauma. Väljas oli juba pime ja Jeesus ei olnud tulnud nende juurde. 18 Puhus kõva tuul ja tõusid tormilained. 19 Olles sõudnud kolm või neli miili, nägid jüngrid Jeesust järvel kõndimas ja paadile lähenemas, ning neid haaras hirm. 20 „See olen mina,“ hüüdis Jeesus, „ärge kartke!“ 21 Nad kutsusid ta paati, ja kohe oligi paat kaldal, kuhu nad olid tahtnud jõuda.

22 Järgmisel päeval sai teisele poole järve jäänud rahvahulk teada, et kaldal oli olnud ainult üks paat, kuid Jeesus ei olnud läinud sellesse koos jüngritega, vaid jüngrid olid lahkunud ilma temata. 23 Siis maabusid mõned teised paadid Tibeeriast selle paiga lähedal, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba. 24 Kui nüüd inimesed nägid, et Jeesust ega ta jüngreid seal ei olnud, astusid nad paatidesse ja sõitsid teda Kapernauma otsima.

25 Nad leidsid ta järve teiselt kaldalt ja küsisid: „Rabi, millal sina siia tulid?“

26 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,“ vastas Jeesus, „te ei otsi mind mitte sellepärast, et nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja saite kõhud täis! 27 Ärge töötage toidu nimel, mis rikneb, vaid hankige toitu, mis säilib igaveseks eluks – mida Inimese Poeg teile annab. Sest tema peale on Jumal Isa pannud oma heakskiidu pitseri.“

28 „Mida me peame tegema, et meie teod oleksid Jumalale meelepärased?“ küsisid nad temalt.

29 „Jumalale meelepärane tegu on see,“ vastas Jeesus, „et te usute sellesse, kelle tema on läkitanud.“

30 Nemad ütlesid: „Millise tunnustähe sa meile annad, et me võiksime sind uskuda? Mis teo sa teed? 31 Meie esivanemad sõid kõrbes mannat, nagu Pühakirjas öeldakse: „Ta andis neile taevast leiba süüa.“ “

32 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,“ vastas Jeesus, „mitte Mooses ei andnud teile taevast leiba, vaid minu Isa; tema annab teile ka nüüd tõelise leiva taevast. 33 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“

34 Siis ütlesid nad talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!“

35 „Mina olengi eluleib,“ vastas Jeesus. „Kes tuleb minu juurde, ei tunne iial nälga; kes usub minusse, ei tunne iial janu. 36 Aga ma ju ütlesin, te olete mind näinud, kuid siiski te ei usu. 37 Kõik, kelle Isa mulle annab, tulevad minu juurde, ja seda, kes minu juurde tuleb, ei tõuka ma ära. 38 Sest mina ei ole tulnud taevast, et teha oma tahtmist, vaid oma Läkitaja tahtmist. 39 Ent minu Läkitaja tahtmine on see, et ma ei kaotaks ühtki neist, keda tema on mulle andnud, vaid tõstaksin nad üles viimasel päeval. 40 Sest minu Isa tahtmine on, et igaühel, kes näeb Poega ja usub temasse, oleks igavene elu. Ja mina tõstan nad üles viimasel päeval.“

41 Siis hakkasid juudid tema üle nurisema, kuna ta oli öelnud: „Mina olen taevast tulnud leib.“ 42 Nad ütlesid: „Eks see ole ju Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb „Mina olen taevast alla tulnud“?“

43 Jeesus vastas neile: „Lõpetage see omavaheline nurisemine! 44 Keegi ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, minu Läkitaja; ning mina tõstan ta üles viimasel päeval. 45 Prohvetite raamatutes on kirjutatud: „Siis õpetab neid kõiki Jumal.“ Kõik, kes on kuulnud Isa ja temalt õppinud, tulevad minu juurde. 46 Mitte keegi pole Isa näinud peale selle, kes on tulnud Jumala juurest – tema on Isa näinud. 47 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu! 48 Mina olen eluleib. 49 Teie esivanemad sõid kõrbes mannat, aga surid siiski. 50 See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. 51 Mina olen taevast tulnud elav leib. Kes seda leiba sööb, elab igavesti. Leib, mille mina annan selleks, et maailm võiks elada, on minu liha.“

52 Siis puhkes kuulajate seas äge vaidlus. „Kuidas saab see mees anda meile süüa oma liha?“ küsisid nad.

53 Jeesus aga vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis teis ei ole elu. 54 Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sellel on igavene elu, ja mina äratan ta üles viimasel päeval. 55 Sest minu liha on tõeline söök ja minu veri on tõeline jook. 56 Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse, ja mina jään temasse. 57 Nii nagu Isa on mind saatnud ja ma elan Isa pärast, elab minu pärast see, kes minust sööb. 58 See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. Teie esivanemad sõid mannat ja surid, aga kes iganes seda leiba sööb, elab igavesti.“ 59 Nii õpetas Jeesus Kapernauma sünagoogis.

60 Seda kuuldes ütlesid paljud ta jüngritest: „See õpetus on raske. Kes suudab seda vastu võtta?“

61 Jeesus teadis, et jüngrid nurisevad tema üle, ning ütles neile: „Kas teid pahandab see, mida ma rääkisin? 62 Mis te veel siis teete, kui te näete Inimese Poega minevat üles sinna, kus ta oli kõigepealt? 63 Vaim on see, kes annab elu. Lihast ei ole abi. Sõnad, mis ma teile rääkisin, on täis Vaimu ja elu. 64 Kuid teie seas on mõned, kes ei usu.“ Sest Jeesus teadis ju algusest peale, kes temasse ei usu ja kes ta lõpuks ära annab. 65 Ta ütles veel: „Seepärast ma ütlesingi teile, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui seda ei ole talle andnud Isa.“

66 Sellest ajast alates pöörasid paljud jüngrid talle selja ja loobusid talle järgnemast.

67 Siis küsis Jeesus oma kaheteistkümnelt: „Kas teiegi tahate lahkuda?“

68 Talle vastas Siimon Peetrus: „Issand, kelle juurde oleks meil minna? Sinul on igavese elu sõnad! 69 Me usume ja teame, et sina oled Jumala Püha.“

70 Jeesus vastas neile: „Eks valinud ju mina teid kahtteistkümmet. Aga üks teie seast on kurat.“ 71 Seda ütles ta Juudase, Siimon Iskarioti poja kohta, sest see, üks kaheteistkümnest, andis ta hiljem ära.