„Isa, tund on kätte jõudnud, austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind! 2 Sest sa oled andnud talle meelevalla kõigi inimeste üle, et ta annaks igavese elu kõigile, kelle sa oled talle andnud. 3 Igavene elu aga on see, kui nad tunnevad sind, ainsat tõelist Jumalat, ning Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. 4 Ma olen austanud sind maa peal, viies lõpule töö, mille sa andsid mulle teha. 5 Nüüd, Isa, austa mind enda juures austusega, mis kuulus mulle enne maailma algust sinu juures!

6 Ma olen näidanud sind inimestele, keda sa oled andnud mulle maailmast. Nad kuulusid sulle, sina andsid nad mulle ja nad on kuulanud su sõna. 7 Nüüd nad teavad, et kõik, mis sina oled andnud minule, tuleb sinult. 8 Sest ma olen andnud neile sõnad, mis sa mulle andsid, ja nad on need vastu võtnud. Nad teadsid kindlalt, et ma tulin sinu juurest, ja nad uskusid, et sina saatsid mu. 9 Nende pärast ma palun. Maailma pärast ma ei palu, küll aga nende pärast, keda sa oled mulle andnud, sest nad kuuluvad sulle. 10 Kõik, kes on minu päralt, on sinu päralt, ja kes on sinu päralt, on minu päralt. Nende kaudu olen ma austatud. 11 Ma ei jää enam kauemaks maailma. Nemad on veel maailmas, aga mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nime väega, selle nime, mis sa mulle andsid, et nad saaksid olla üks nagu mina ja sina oleme üks. 12 Niikaua kui ma olin nendega koos, kaitsesin ja hoidsin ma neid sinu nimes, mis sa mulle andsid. Ükski neist ei läinud kaduma peale ühe, kes läks hukatusse selleks, et Kiri läheks täide.

13 Ma tulen nüüd sinu juurde, aga räägin neid sõnu veel maailmas olles, et minu rõõm neis oleks täielik. 14 Mina olen andnud neile sinu sõna ja maailm on neid vihanud, sest nad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. 15 Ma ei palu, et sa nad maailmast ära võtaksid, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. 16 Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.

17 Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! 18 Nagu sina läkitasid minu maailma, nii olen mina saatnud maailma nemad. 19 Nende pärast pühitsen ma ennast, et nemadki oleksid tõeliselt pühitsetud.

20 Kuid ma ei palu ainult nende, vaid kõikide pärast, kes nende sõnumi läbi hakkavad minusse uskuma, 21 et nad kõik oleksid üks. Nagu sina, Isa, oled minus ja mina olen sinus, nõnda olgu nemadki meis. Et maailm usuks, et sina oled mu läkitanud. 22 Mina olen andnud neile selle au, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks, nagu meiegi oleme üks, 23 mina neis ja sina minus. Nii et nad võiksid saada täiesti üheks. Siis maailm teab, et sina saatsid minu ja oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa oled mulle andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, ja näeksid mu au, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma loomist.

25 Õiglane Isa, kuigi maailm sind ei tunne, tunnen mina sind ja nemad on ära tundnud, et sina oled minu läkitanud. 26 Ma olen neile näidanud sind ja teen seda veelgi, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks ka nendes ja mina oleksin nendes.“