1 Jeesus rääkis neile veel tähendamissõnades ja ütles: 2 „Taevariik on kui kuningas, kes korraldas oma pojale pulmapeo. 3 Ta läkitas oma sulased juba kutsutuid pulmapeole paluma, aga nemad keeldusid.

4 Taas ta läkitas teisi sulaseid ja käskis kutsutuile öelda: „Ma olen pidusöögi valmistanud. Mu härjad ja nuumvasikad on tapetud ja kõik on valmis. Tulge pulma!“

5 Nemad aga ei teinud sellest väljagi ja läksid, kes põllule, kes äriasju ajama. 6 Mõned aga võtsid sulased kinni, mõnitasid neid jõhkralt ja tapsid nad ära. 7 Kuningas sai väga vihaseks. Ta saatis oma sõjaväe, hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna.

8 Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmapidu on ette valmistatud, aga kutsutud ei olnud väärt tulema. 9 Seepärast minge tänavanurkadele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ 10 Ja sulased läksid välja teedele ja tõid kokku kõik, keda leidsid, nii häid kui halbu, ning pulmasaal sai täis külalisi.

11 Aga kui kuningas astus sisse külalisi vaatama, märkas ta meest, kellel ei olnud pulmariideid seljas. 12 „Sõber,“ ütles ta temale, „kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmariieteta?“ See aga ei suutnud midagi vastata.

13 Siis kuningas ütles oma teenritele:

„Siduge kinni tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine!“

14 Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.“

15 Siis variserid läksid ja pidasid nõu, kuidas Jeesus tema sõnadest lõksu püüda. 16 Nad läkitasid ta juurde oma jüngreid koos heroodeslastega. „Õpetaja,“ ütlesid nad, „me teame, et sina oled aus ja otsekohene ning õpetad Jumala teed tões ega lase end mõjutada kellestki, sest sa ei tee inimestel vahet. 17 Seepärast ütle meile oma arvamus. Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?“

18 Kuid Jeesus, teades nende alatust, ütles: „Miks te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksumünti!“ Nad tõid talle teenari, 20 ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja nimi sellel on?“

21 „Keisri,“ vastasid nad.

Siis Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!“

22 Seda kuuldes nad hämmastusid, jätsid ta rahule ja lahkusid.

23 Samal päeval tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 24 „Õpetaja, Mooses on meile öelnud, et kui mees sureb lapsi saamata, siis peab tema vend abielluma lesega ja talle järglasi kasvatama. 25 Meie hulgas oli seitse venda. Esimene võttis naise ja suri. Kuna tal ei olnud järglasi, jättis ta naise oma vennale. 26 Samuti juhtus teise ja kolmandaga, kuni kõik seitse venda olid surnud. 27 Kõige viimasena suri naine. 28 Kui nüüd tuleb ülestõusmine, kelle naine neist seitsmest ta siis on? Ta on ju olnud abielus nende kõikidega.“

29 Jeesus vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne Pühakirja ega Jumala väge. 30 Ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas. 31 Aga mis puutub surnute ülestõusmisse – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: 32 „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.“

33 Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.

34 Kui variserid kuulsid, et Jeesus oli sulgenud saduseridel suu, kogunesid nad sinna 35 ning üks kirjatundja nende seast küsis Jeesuselt teda proovile pannes: 36 „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“

37 Jeesus vastas: „ „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest!“ 38 See on suurim ja ülim käsk. 39 Ja teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ 40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“

41 Pöördudes kokku tulnud variseride poole, küsis Jeesus neilt: 42 „Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?“

„Taaveti poeg,“ vastasid nad.

43 „Miks siis Taavet nimetab teda Pühas Vaimus rääkides Issandaks?“ küsis Jeesus. „Ta ütleb ju: