1 Mis me siis ütleme oma lihase esivanema Aabrahami kohta? Milline oli tema kogemus? 2 Kui Aabraham oleks tegude alusel õigeks mõistetud, siis oleks tal põhjust kiitlemiseks, aga mitte Jumala ees. 3 Sest mida Pühakirjas öeldakse? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks.“

4 Sellele, kes teeb tegusid, ei arvestata tasu mitte armust, vaid võlgnevuse tõttu temale. 5 Ent kui keegi tegusid tegemata usub temasse, kes jumalatu õigeks mõistab, siis arvestatakse õigeksmõistmise alusena tema usku. 6 Samuti nimetab Taavet õnnistatuks inimest, keda Jumal arvestab õigeksmõistetuks tegudest sõltumata:

9 Kas see õndsus kuulub siis ainult ümberlõigatuile, või ehk ka ümberlõikamatuile? Me ju ütleme: „Aabrahami usk arvati talle õiguseks.“ 10 Mis olukorras seda siis arvati? Kas sellal, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli veel ümber lõikamata? Ta ei olnud siis ümber lõigatud, vaid oli tõesti veel ümber lõikamata! 11 Ning ta võttis vastu ümberlõikamise märgi selle õigeksmõistmise kinnituseks, mis tal oli juba ümberlõikamatuna oma usu tõttu. Nõnda sai ta kõigi nende esiisaks, kes on ümber lõikamata, aga kes usuvad, ning seda arvestatakse nende õigeksmõistmise alusena. 12 Samuti sai ta nende ümberlõigatute esiisaks, kes on mitte ainult ümber lõigatud, vaid ka elavad selle usu eeskujul, mis oli meie esiisal Aabrahamil juba enne ümberlõikamist.

13 Sest tõotust, et temast saab maailma pärija, ei antud Aabrahamile ega ta järelsoole mitte Seaduse kaudu, vaid usu põhjal omistatud õigeksmõistmise kaudu. 14 Kui pärimine toimuks Seadusest kinnipidamise alusel, siis kaotaks usk sisu ja tõotus kehtivuse, 15 sest Seaduse tõttu tuleb viha; aga kus pole seadust, seal pole ka üleastumist.

16 Seepärast toimub pärimine usu alusel, et see oleks armust, ja et tõotus kehtiks kindlalt kogu Aabrahami järelsoole – mitte ainult neile, kel on Seadus, vaid ka neile, kes usuvad nõnda nagu Aabraham. On ju tema meie kõigi isa, 17 nagu Pühakirjas öeldakse: „Ma olen sind seadnud paljude rahvaste isaks!“ Selle tunnistajaks on Jumal, keda ta uskus, Jumal, kes teeb surnud elavaks ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.

18 Lootes üle loodetava, uskus Aabraham, et temast saab paljude rahvaste isa, nagu talle oli öeldud: „Nii saavad olema sinu järeltulijad!“ 19 Tema usk ei raugenud teadmisest, et tema ligi saja-aastane keha oli samahästi kui surnud ja Saara üsast polnud iial sündinud elu. 20 Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai tugevaks usus, austades Jumalat 21 kindla veendumusega, et Jumal suudab oma tõotuse ka täita. 22 Sellepärast see arvati talle õiguseks. 23 Aga et see temale arvati õiguseks, on pandud kirja mitte üksnes tema, 24 vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse õiguseks, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, 25 kes anti surma meie eksimuste pärast ja äratati üles meie õigeksmõistmiseks.