1 Kui Jeesus need sõnad oli öelnud, vaatas ta üles taeva poole ja ütles: „Isa, aeg on käes. Austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind. 2 Sest sina andsid talle mõjuvõimu kõigi inimeste üle, et ta võiks anda igavese elu kõigile neile, kelle sa oled temale andnud. 3 Igavene elu on see: tunda sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sa läkitasid. 4 Olen austanud sind siin maa peal ja lõpetanud töö, mille sa andsid mulle teha. 5 Nüüd, Isa, austa mind oma ligiolus auga, mis mul oli sinu juures enne maailma algust.

6 Ma olen ilmutanud sinu iseloomu* neile, kelle sa mulle maailmast andsid. Nad kuulusid sulle; sina andsid nad mulle, ja nad on teinud, mida sa ütlesid. 7 Nüüd nad teavad, et kõik, mille sa oled mulle andnud, on sinult pärit. 8 Olen andnud neile sõnumi, mille sina mulle andsid. Nad võtsid selle vastu, nad veendusid täielikult, et ma olen sinu juurest tulnud, ning nad usuvad, et sina läkitasid mu. 9 Ma palvetan nende pärast; mitte maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa mulle andsid, sest nad on sinu omad. 10 Kõik, kes kuuluvad mulle, on sinu omad, ja need, kes kuuluvad sulle, on minu omad, ning ma olen nende kaudu austatud.

11 Ma lahkun maailmast, kuid nemad jäävad maailma; ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid enda nimel, mille sa mulle andsid, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks. 12 Sel ajal, kui ma olin nende juures, kaitsesin ma neid sinu nimel, mille sa mulle andsid. Ma valvasin nende üle, nii et ükski neist ei läinud kaotsi, välja arvatud hukule määratu, nii et Pühakiri läks täide.

13 Nüüd ma tulen sinu juurde; ma räägin seda kõike ajal, mil olen veel siin maailmas, et nad võiksid täielikult minu rõõmust osa saada. 14 Ma andsin neile sinu sõnumi ja maailm vihkab neid sellepärast, et nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast. 15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad maailmast ära, vaid et sa kaitseksid neid kurja eest. 16 Nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast. 17 Pühitse neid tões − sinu sõna on tõde. 18 Samamoodi nagu sina läkitasid mu maailma, läkitan mina nemad maailma. 19 Ma pühitsen end† nende eest, et ka nemad võiksid olla tõeliselt pühad.

20 Ma ei palveta üksnes nende eest, vaid ma palun ka nende eest, kes nende kuulutuse tõttu minusse usuvad. 21 Ma palun, et nad kõik võiksid olla üks, just nagu sina, Isa, elad minus, ja mina elan sinus, et ka nemad võiksid meis elada, nii et maailma usuks, et sina läkitasid mu. 22 Olen andnud neile au, mille sa andsid mulle, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks. 23 Mina elan neis ja sina elad minus. Et nad võiksid olla täielikult üks, nii et kogu maailm teaks, et sina läkitasid mu, ja et sa armastad neid, nagu sa armastad mind.

24 Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina, et nad näeksid au, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind enne maailma loomist. 25 Hea Isa,‡ maailm ei tunne sind, aga mina tunnen sind, ja nemad siin minu juures teavad, et sina mu läkitasid. 26 Ma olen ilmutanud neile sinu iseloomu ja näitan seda jätkuvalt, et armastus, mis sul on minu vastu, oleks neis, ja mina elaksin neis.“