1 Vennad ja õed, ma tuletan teile meelde evangeeliumi, mida ma teile kuulutasin, mille te vastu võtsite, milles te olete püsinud 2 ja mille läbi teid ka päästetakse, kui te hoiate kinni sellest, mida ma teile kuulutasin, ega ole saanud usklikuks asjata. 3 Sest ma olen eelkõige teile edasi andnud, mida ma ise olen vastu võtnud:

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud Pühakirjas; 4 ta maeti maha ja äratati üles kolmandal päeval vastavalt Pühakirjale; 5 ta ilmus Keefasele ja siis kaheteistkümnele; 6 seejärel ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest enamik on tänini meiega, aga mõned on läinud magama; 7 seejärel ilmus ta Jaakobusele, siis kõigile apostlitele; 8 kõige viimaks ilmus ta minule kui äbarikule.

9 Mina ju olen apostlite seas vähim, ma ei vääri apostli nime, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust. 10 Ent Jumala armust olen ma see, kes ma olen. Tema arm minu vastu ei ole läinud tühja. Ma olen näinud palju rohkem vaeva kui kõik teised apostlid – õieti mitte mina, vaid minuga olev Jumala arm. 11 Nii ei olegi tähtis, kas tegin midagi mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.

12 Aga kui Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast väidavad, et surnute ülestõusmist ei olegi? 13 Kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ju ka Kristust üles äratatud! 14 Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on järelikult meie kuulutus mõttetu ja mõttetu ka teie usk. 15 Pealegi me osutuksime Jumala valetunnistajateks, kuna oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda ta ei ole äratanud, kui surnuid tegelikult üles ei äratata. 16 Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. 17 Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk kasutu: te olete seniajani oma pattudes! 18 Samuti on siis hukatusse läinud Kristuses surnud inimesed. 19 Ja kui meie oleme ainult selles elus lootnud Kristusele, siis me oleme kõigist haletsusväärsemad.

20 Kuid tegelikult on Kristus üles äratatud surnuist. Tema on esimene viljavihk eelseisvast suurest lõikusest, surnute ülestõusmisest. 21 Et surm on tulnud maailma inimese kaudu, tuleb ka surnuist ülestõusmine inimese kaudu. 22 Sest nii nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses. 23 Ja selline on ülestõusmise järjekord: esmalt Kristus, seejärel Kristuse omad tema tagasitulekul. 24 Siis tuleb lõpp, mil ta annab Kuningriigi üle Jumalale Isale, olles hävitanud iga valitsuse, võimu ja väe. 25 Sest tema peab valitsema kuningana niikaua, kuni kõik vaenlased on heidetud ta jalge alla. 26 Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.

27 Sest „ta on kõik alistanud tema jalge alla“. Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, on selge, et see ei hõlma Jumalat ennast, kes kõik Kristusele alistas. 28 Aga kui kõik temale on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes kõik temale on alistanud. Et Jumal oleks kõik kõigis.

29 Mis mõtet muidu oleks nende tegevusel, kes lasevad end surnute eest ristida? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida nende eest?

30 Ja milleks meie ennast aina ohtu seame? 31 Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. 32 Kui ma võitleksin Efesoses metsloomade vastu inimliku lootusega, mis kasu ma siis sellest saaksin? Kui surnuid üles ei äratata:

35 Kuid keegi võib küsida: „Kuidas surnud üles äratatakse? Missuguse ihuga nad tulevad?“ 36 Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see ei sure. 37 Sa ei külva seda ihu, mis sealt hiljem tuleb, vaid pelgalt seemne, olgu siis nisu või midagi muud. 38 Jumal annab talle sellise ihu, nagu tema on otsustanud, igale seemnele erisuguse ihu. 39 Ka liha ei ole kõik ühesugune: inimeste, loomade, lindude ja kalade liha on ju erinev. 40 On taevalikke ihusid ja on maapealseid ihusid, ent taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma. 41 Erinev on päikese kirkus, erinev kuu kirkus ja erinev tähtede kirkus. Ka üks täht erineb teisest kirkuse poolest.

42 Samuti on lugu surnute ülestõusmisega. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles. 43 Autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles. Nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles. 44 Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.

Sest kui on olemas maine ihu, on ka vaimne ihu. 45 Nii nagu on kirjutatud: „Esimene inimene, Aadam, sai elavaks hingeks,“ kuid viimne Aadam sai elu andvaks vaimuks. 46 Nii ei ole esmalt vaimne, vaid maine; seejärel alles tuleb vaimne. 47 Esimene inimene oli maast võetud ja muldne, teine inimene oli taevast. 48 Selline nagu oli muldne, on kõik muldsed; selline nagu oli taevane, on kõik taevased. 49 Ja nii nagu me oleme sarnanenud muldsega, sarnaneme üks kord ka taevasega.

50 Kuid seda ma ütlen, vennad ja õed, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. 51 Kuulge, ma avaldan teile saladuse: meie kõik ei sure, aga meid kõiki muudetakse, 52 ühe hetkega, silmapilkselt, viimse pasuna hüüdes. Sest kui pasun hüüab, äratatakse surnud üles kadumatutena ja ka meid muudetakse. 53 Kaduv peab ju riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. 54 Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide, mis on kirjutatud:

58 Seepärast, mu armsad vennad ja õed, olge kindlameelsed ja kõigutamatud! Tehke aina innukamalt Issanda tööd, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu.