1 Siis jäi haigeks üks mees – Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast. 2 Maarja oli seesama, kes oli võidnud Issandat hinnalise lõhnasalviga ja kuivatanud ta jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi jäänud haigeks. 3 Seepärast saatsid õed Jeesusele sõna: „Issand, su sõber, keda sa armastad, on haige.“

4 Seda kuuldes ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala auks, et austada selle läbi Jumala Poega.“ 5 Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust. 6 Kuigi ta kuulis Laatsaruse haigestumisest, jäi Jeesus veel kaheks päevaks sinna, kus ta viibis, 7 enne kui ütles oma jüngritele: „Lähme tagasi Juudamaale!“

8 „Rabi!“ vastasid need. „Alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata, ja juba lähed sa tagasi!“

9 „Eks igas päevas ole kaksteist tundi?“ ütles Jeesus. „Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle ilma valgust. 10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal pole valgust.“

11 Seda öelnud, lausus ta: „Meie sõber Laatsarus on uinunud. Aga ma lähen teda üles äratama.“

12 „Issand,“ vastasid jüngrid, „kui ta magab, on tal varsti parem!“ 13 Ent Jeesus oli rääkinud Laatsaruse surmast, nemad aga arvasid, et ta mõtles tavalist und.

14 Nüüd ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud, 15 ja teie pärast ma olen rõõmus, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Lähme tema juurde!“

16 Siis ütles jünger nimega Toomas ehk Kaksik oma kaaslastele: „Lähme ka meie, et surra koos temaga!“

17 Kohale jõudes leidis Jeesus, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas lamanud. 18 Betaania asus Jeruusalemma lähedal, vaid kolme kilomeetri kaugusel. 19 Paljud juudid olid tulnud Marta ja Maarja kodusse, et lohutada neid venna surma pärast. 20 Kui Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta temale vastu. Maarja aga jäi koju.

21 „Issand, kui sina oleksid olnud siin,“ ütles Marta Jeesusele, „ei oleks mu vend surnud. 22 Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes temalt palud.“

23 „Sinu vend tõuseb üles,“ ütles Jeesus.

24 „Ma tean, ta tõuseb üles viimase päeva ülestõusmises,“ vastas Marta.

25 „Mina olen ülestõusmine ja elu,“ ütles Jeesus. „Kes minusse usub, see elab, ehkki ta sureb. 26 Ükski, kes elab ja kes usub minusse, ei sure iial. Usud sa seda?“

27 „Jah, Issand,“ vastas Marta. „Ma tõesti usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes pidi maailma tulema.“

28 Seda öelnud, läks Marta koju ja kutsus vaikselt oma õde Maarjat: „Õpetaja on kohal ja ta kutsub sind!“ 29 Nende sõnade peale tõusis Maarja ruttu ja läks Jeesuse juurde. 30 Jeesus aga ei olnud veel jõudnud külasse, vaid viibis seal, kuhu Marta oli talle vastu läinud. 31 Kui Maarjat lohutama tulnud juudid nägid, kui kärmesti ta tõusis ja majast väljus, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde nutma.

32 Kuid Maarja läks sinna, kus oli Jeesus, ja langes ta jalge ette sõnadega: „Issand, kui sa oleksid olnud siin, ei oleks mu vend surnud!“

33 Nähes Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, oli Jeesus vaimus vihane ja küsis ärritunult:

34 „Kuhu te ta panite?“

Nemad vastasid: „Tule ja vaata, Issand!“

35 Jeesus nuttis.

36 Seepeale tähendasid juudid üksteisele: „Vaadake, kuidas ta teda armastas!“

37 Kuid mõned neist küsisid: „Kas tema, kes tegi pimeda nägijaks, ei oleks võinud hoida Laatsarust suremast?“

38 Jeesus, olles veelkord vihane, tuli hauakambri juurde. See oli koobas, millele oli kivi sissekäigu ette pandud. 39 „Veeretage kivi kõrvale!“ käskis Jeesus.

„Issand,“ vastas surnu õde Marta, „ta juba lehkab. Täna on neljas päev pärast matust.“

40 Jeesus vastas: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usud, siis sa saad näha Jumala au?“

41 Nüüd veeretati kivi kõrvale. Jeesus tõstis pilgu taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulnud. 42 Mina tean, et sa kuuled mind alati. Ütlen seda vaid inimeste pärast, kes siin seisavad, et nad usuksid, et sina oled minu läkitanud.“

43 Seda öelnud, hüüdis Jeesus valjusti: „Laatsarus, tule välja!“ 44 Ja surnu tuli hauast välja, käed ja jalad linasesse riidesse mähitud, higirätik näo ümber.

„Siduge ta lahti ja laske tal minna!“ käskis Jeesus.

45 Seetõttu hakkasid temasse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarjale külla ja näinud, mis oli sündinud. 46 Kuid mõned neist läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mis Jeesus oli teinud. 47 Siis kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu.

„Mida me ette võtame?“ arutasid nad. „See inimene annab palju tunnustähti. 48 Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja pühivad maa pealt ära nii meie templi kui ka rahva.“

49 Ent üks nende seast, mees nimega Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles: „Te ei tea midagi! 50 Te ei mõista, et teie jaoks on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

51 Neid sõnu ei öelnud ta omast peast, vaid selle aasta ülempreestrina kuulutas ta ette, et Jeesus peab surema juudi rahva eest, 52 ja mitte ainult nende eest, vaid üle kogu maailma pillutatud Jumala laste eest, tuues nad kokku ja tehes nad üheks. 53 Sellest päevast peale otsustasid juutide ülemad Jeesuse ära tappa.

54 Seepärast ei liikunud Jeesus Juudamaal enam avalikult ringi, vaid siirdus kõrbeäärsesse piirkonda, Efraimi külla, ning peatus seal oma jüngritega.

55 Ent juutide paasapühad olid tulemas ning palju maarahvast läks pühade eel aegsasti Jeruusalemma, et võtta osa puhastustalitustest. 56 Nad otsisid Jeesust ja arutasid templis seistes: „Mis te arvate? Kas ta ei tulegi pühadeks?“ 57 Sest ülempreestrid ja variserid olid saatnud laiali korraldused, et kui keegi teab Jeesuse asukohta, peab ta sellest neile teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.