1 Nädala esimese päeva varahommikul, kui väljas oli veel pime, läks Maarja Magdaleena Jeesuse hauale ja nägi, et kivi on hauasuult kõrvale lükatud. 2 Ta tuli jooksuga Siimon Peetruse ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ning ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud!“

3 Kiiruga asusid Peetrus ja see teine jünger haua poole teele. 4 Nad jooksid koos, ent see teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ja jõudis haua juurde esimesena. 5 Kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu, ent sisse ta ei astunud. 6 Seejärel jõudis kohale ka Siimon Peetrus. Tema läks hauakoopasse sisse ning nägi maas lebavaid mähiseid 7 ja higirätikut, mis oli olnud ümber Jeesuse pea; see ei lebanud mähiste juures, vaid oli kokkulapituna oma kohal. 8 Kui nüüd teine jünger, kes oli jõudnud haua juurde esimesena, samuti sisse läks, siis ta nägi ja uskus, 9 sest seni ei olnud nad veel mõistnud Pühakirja ettekuulutust, mille kohaselt Jeesus pidi surnuist üles tõusma.

10 Siis läksid jüngrid tagasi sinna, kus nad peatusid.

11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Nuttes kummardus ta vaatama hauakoopasse 12 ja nägi kaht valgeis riideis inglit istumas seal, kus oli lebanud Jeesuse surnukeha, üks peatsis ja teine jalutsis.

13 „Naine, miks sa nutad?“ küsisid nad temalt.

„Nad on mu Issanda ära viinud,“ vastas Maarja, „ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ 14 Seda öelnud, vaatas ta selja taha ja nägi Jeesust, kes seal seisis, aga ta ei saanud aru, et see oli Jeesus.

15 „Naine, miks sa nutad?“ küsis Jeesus temalt. „Keda sa otsid?“

Pidades teda aednikuks, vastas Maarja: „Isand, kui sina ta minema viisid, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma toon ta ära.“

16 „Maarja!“ ütles Jeesus talle.

Nüüd pöördus Maarja ringi ja hüüatas heebrea keeles: „Rabbuuni!“ (See tähendab Õpetajat.)

17 „Ära puuduta mind!“ ütles Jeesus talle. „Sest ma ei ole veel läinud üles oma Isa juurde. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde!“

18 Maarja Magdaleena läks ja teatas jüngritele: „Ma nägin Issandat!“ ja ta rääkis neile, mis Jeesus oli öelnud.

19 Selsamal õhtul, nädala esimesel päeval, olid jüngrid koos lukus uste taga, sest nad kartsid juudi ülemaid. Järsku ilmus sinna Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu olgu teiega!“ 20 Seda öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Rõõm täitis jüngreid, kui nad Issandat nägid.

21 Jeesus ütles taas: „Rahu teile! Nagu Isa on läkitanud minu, nii läkitan mina nüüd teid.“ 22 Seejärel hingas ta nende peale ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! 23 Kellele iganes te patud andeks annate, neile on need andeks antud. Kelle patte te andeks ei anna, neile ei ole andeks antud.“

24 Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, hüüdnimega Kaksik, ei olnud teistega, kui Jeesus tuli. 25 Teised jüngrid ütlesid talle: „Me nägime Issandat!“

Tema aga vastas: „Ma ei usu enne, kui näen naelajälgi ta kätes ja panen oma sõrme naelaarmidesse ja oma käe tema küljehaava.“

26 Nädal hiljem olid jüngrid jälle koos suletud ruumis ja ka Toomas oli nendega. Kuigi uksed olid lukus, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ 27 Seejärel ütles ta Toomasele: „Siruta oma sõrm siia ja vaata mu käsi! Siruta oma käsi ja pane mu küljehaava! Ära kahtle, vaid usu!“

28 Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“

29 „Sa usud, sest sa oled näinud,“ ütles Jeesus. „Õnnistatud on need, kes pole näinud, aga siiski usuvad.“

30 Jeesus andis jüngrite nähes veel palju muid tunnustähti, mida aga ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. 31 Ent need siin on kirjutatud üles, et te usuksite, et Jeesus on Messias, Jumala Poeg, ning et teil uskudes oleks elu temas.