1 Kui Jeesus oli kõnelenud kõike seda teda kuulanud rahvale, läks ta Kapernauma. 2 Ühe sadakonna ülema*Sadakonna ülem oli Rooma sõjaväe ohvitser. sulane oli haige ja suremas. Sadakonna ülem hindas oma sulast väga 3 ning, kuulnud Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde palvega, et Jeesus tuleks ja teeks terveks tema sulase. 4 Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „See mees väärib sinu abi, 5 sest ta armastab meie rahvast. Ta on ehitanud meile ka sünagoogi.“ 6 Ja Jeesus läks nendega kaasa.

Ta ei olnud enam kuigi kaugel sellest majast, kui sadakonna ülem saatis oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele rohkem tüli, sest ma ei ole väärt, et sina minu katuse alla tuled! 7 Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt sinu juurde tulema. Anna vaid käsk ja mu teener paraneb! 8 Mina ise olen ju samuti võimu alla seatud ja minule alluvad sõdurid. Kui ma ütlen ühele neist: „Mine!“, siis ta läheb. Ma ütlen teisele: „Tule!“ ja ta tuleb. Ma ütlen oma teenrile: „Tee seda!“ ja ta teeb.“

9 Seda kuuldes Jeesus imestas ta üle, ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, sõnas: „Ma ütlen teile, isegi Iisraelis ei ole ma leidnud nii suurt usku!“ 10 Ja kui saadikud majja tagasi pöördusid, leidsid nad sulase tervena.

11 Mõni aeg hiljem läks Jeesus Naini linna ning temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur rahvahulk. 12 Aga kui ta linnaväravale lähenes, kanti sealt välja surnut. See oli ema ainus poeg, ja ema oli lesk. Teda saatis suur hulk linnarahvast. 13 Kui Issand nägi ema, siis tal hakkas temast kahju ja ta ütles: „Ära nuta!“

14 Ta astus ligi, puudutas surnuraami, ning kandjad jäid seisma. Jeesus ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!“ 15 Surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Jeesus andis poja ta emale.

16 Neid kõiki täitis aukartus ja nad ülistasid Jumalat. Nad ütlesid: „Meie seas on tõusnud suur prohvet!“ ja „Jumal on tulnud aitama oma rahvast!“ 17 Ja jutt Jeesusest levis kogu Juudamaal ja selle ümbruskonnas.

18 Kõigest sellest jutustasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus kaks oma jüngritest enda juurde 19 ja saatis nad Issanda käest küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või me peame ootama kedagi teist?“ 20 Mehed tulid Jeesuse juurde ja ütlesid: „Ristija Johannes läkitas meid sinu käest küsima, kas sina oled see, kes pidi tulema, või me peame ootama kedagi teist?“

21 Samal tunnil tegi Jeesus paljud terveks haigustest, vaevadest ja kurjadest vaimudest ning paljudele pimedatele andis nägemise. 22 Ja Jeesus vastas neile: „Minge ja teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad saavad nägijaks, jalust vigased kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse evangeeliumi 23 ning õnnistatud on igaüks, kes minu pärast ei pahanda.“

24 Kui Johannese saadikud olid ära läinud, hakkas Jeesus rahvale rääkima Johannesest: „Mida te käisite kõrbes vaatamas? Kas tuules kõikuvat kõrt? 25 Või mida te tahtsite välja minnes näha? Kas peenetes rõivastes meest? Need, kes kannavad kalleid rõivaid ja elavad toretsemises, on kuningakodades. 26 Mida te siis tahtsite näha? Kas prohvetit? Jah, ma ütlen teile, palju enam kui prohvetit! 27 Tema on see, kellest on kirjutatud:

29 Kogu rahvas, kes teda kuulis, ja isegi maksukogujad tunnistasid, et Jumala tee on õige, ning lasid endid ristida Johannese ristimisega. 30 Kuid variserid ja kirjatundjad lükkasid tagasi Jumala kavatsuse eneste kohta sellega, et ei lasknud Johannesel ennast ristida.

31 Kellega ma võiksin võrrelda selle sugupõlve inimesi? Kelle sarnased nad on? 32 Nad on laste sarnased, kes turuplatsil istuvad ja üksteisele nõnda hõikavad:

36 Üks variseridest kutsus Jeesuse enda juurde sööma. Ta läks variseri koju ja istus lauda. 37 Linnas oli keegi naine, kes elas patust elu. Kui ta sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tuli naine sinna alabasternõus lõhnasalviga. 38 Ta astus Jeesuse taha ta jalgade juurde, niisutas nuttes tema jalgu pisaratega ja kuivatas neid oma juustega, suudles ta jalgu ja võidis neid lõhnasalviga.

39 Kui variser, kes oli Jeesuse külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui ta oleks prohvet, siis ta taipaks, missugune naine see on, kes teda puudutab, et see naine on patune.“

40 Kuid Jeesus ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi öelda!“

„Räägi, Õpetaja!“ vastas ta.

41 „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast. Üks neist oli võlgu viissada teenarit†Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk., teine viiskümmend. 42 Kuna neil ei olnud raha talle tagasi maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?“

43 Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kelle võlg oli suurem.“

Jeesus ütles talle: „Sa arvasid õigesti.“

44 Pöördudes naise poole, lausus ta Siimonile: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja. Sina ei andnud mu jalgade pesuks vett, kuid tema on oma pisaratega mu jalgu niisutanud ja juustega kuivatanud. 45 Sina ei suudelnud mind tervituseks, kuid tema ei ole sellest ajast peale, kui ta sisse astus, lakanud mu jalgu suudlemast. 46 Sina ei võidnud mu pead õliga, kuid tema on võidnud mu jalgu lõhnasalviga. 47 Seetõttu ma ütlen sulle, et tema paljud patud on talle andeks antud, nagu tema suur armastus on näidanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see ka armastab pisut.“

48 Ja ta ütles naisele: „Su patud on sulle andeks antud.“

49 Lauasolijad küsisid isekeskis: „Kes see on, kes isegi patte andeks annab?“

50 Jeesus ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud. Mine rahus!“