1 Kui nad lähenesid Jeruusalemmale ning tulid Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest 2 sõnadega: „Minge külla, mis on teie ees. Kohe sinna jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel keegi. Siduge ta lahti ja tooge siia! 3 Ja kui keegi küsib, miks te seda teete, siis öelge, et Issand vajab teda ja saadab ta peatselt tagasi!“

4 Jüngrid läksid, leidsid sälu ukse külge seotuna tänaval ja päästsid ta lahti. 5 Mõned sealseisjatest küsisid: „Miks te sälu köidikuist vabastate?“ 6 Ja jüngrid vastasid neile nõnda, nagu Jeesus oli käskinud, ja neil lasti minna. 7 Nad tõid sälu Jeesuse juurde, heitsid oma kuued ta peale ning Jeesus istus sälu selga. 8 Ja paljud laotasid tee peale oma rõivaid, ja teised väljadelt lõigatud oksi. 9 Ja need, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:

11 Jeesus saabus Jeruusalemma. Ta sisenes templisse ja silmitses kõike ümberringi, kuid kuna aeg oli juba hiline, läks ta koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.

12 Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga. 13 Nähes eemal lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas seal ka vilju on. Puu juurde jõudes ei leidnud ta aga midagi peale lehtede, sest ei olnud viigimarjade aeg. 14 Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinu vilja!“ Ja ta jüngrid kuulsid seda.

15 Jeruusalemma jõudes läks Jeesus templisse ning hakkas välja ajama neid, kes seal müüsid ja ostsid. Ta lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid 16 ega lubanud, et keegi kannaks kaupa läbi pühakoja. 17 Ta õpetas neid: „Eks ole kirjutatud: „Minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele“? Aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!“

18 Ülempreestrid ja kirjatundjad said sellest kuulda ning otsisid võimalust Jeesust tappa, sest nad kartsid teda, kuna kogu rahvas oli vapustatud tema õpetusest.

19 Õhtu saabudes läksid Jeesus ja jüngrid linnast välja.

20 Varahommikul nägid nad viigipuust möödudes, et see oli juurteni ära kuivanud. 21 Peetrusele meenus, mis oli juhtunud, ja ta ütles Jeesusele: „Rabi, vaata! Viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!“

22 Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse! 23 Tõesti, ma ütlen teile, kui keegi ütleb sellele mäele: „Tõuse paigast ja lange merre!“ ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta ütleb, sünnib, siis see saabki talle! 24 Seepärast ma ütlen teile, kõike, mida te palves palute – uskuge, et te olete selle saanud, ja see saabki teile! 25 Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teie eksimused teile andeks. 26 Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.“

27 Nad tulid taas Jeruusalemma. Kui Jeesus kõndis templis, astusid ülempreestrid, kirjatundjad ja rahvavanemad tema juurde. 28 Nad nõudsid temalt: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Kes on andnud sulle selle meelevalla neid asju teha?“

29 Jeesus vastas: „Minagi küsin teilt midagi. Teie vastake mulle, ja siis ma ütlen teile, millise meelevallaga ma seda teen. 30 Kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest? Öelge mulle!“

31 Nad arutasid omavahel: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb: „Miks te siis ei uskunud teda?“ 32 Aga kui me ütleme, et inimestest…“ (Nad kartsid rahvast, sest kõikide meelest oli Johannes tõepoolest olnud prohvet.)

33 Nii nad vastasid Jeesusele: „Me ei tea!“

„Ega siis minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda teen,“ ütles Jeesus.