1 Sel ajal kuulis tetrarh* Heroodes, mida Jeesus teeb, 2 ning ta ütles oma sulastele: „Ta on ilmselt surnuist üles tõusnud Ristija Johannes, sellepärast on tal sellised võimed!“ 3 Heroodes oli Johannese vahistanud ning lasknud ta ahelates vangi panna oma venna Filippuse naise Heroodiase pärast. 4 Sest Johannes oli talle öelnud: „Temaga abiellumine ei ole seaduspärane.“ 5 Heroodes tahtis Johannest tappa, kuid ta kartis rahva reaktsiooni, sest rahvas pidas Johannest prohvetiks.

6 Aga Heroodese sünnipäeval tantsis Heroodiase tütar† peol ja Heroodes oli selle üle rõõmus. 7 Ta tõotas vandega anda neiule, mida iganes too tahab. 8 Ema õhutusel ütles tütar: „Anna mulle Ristija Johannese pea siin taldrikul.“ 9 Siis kuningas kahetses antud lubadust, kuid õhtusöögikülaliste ees antud vannete pärast andis ta käsu nii teha. 10 Käsk anti edasi ja Johannesel võeti vanglas pea maha. 11 Johannese pea toodi taldrikul ja anti neiule, kes viis selle oma emale. 12 Johannese jüngrid tulid ja võtsid tema keha ning matsid maha. Seejärel nad läksid ja rääkisid sellest Jeesusele.

13 Kui Jeesus kuulis uudist, läks ta paadiga vaiksesse kohta, et omapead olla, aga kui rahvahulk sai teada, kus ta on, järgnesid nad linnadest talle jalgsi. 14 Kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, täitis teda kaastunne nende vastu ja ta tegi nende haiged terveks. 15 Kui õhtu saabus, läksid jüngrid tema juurde ja ütlesid: „See paik on kõikjalt kaugel ja aeg on hiline. Saada rahvas minema, et nad saaksid minna küladesse ja endale toitu osta.“

16 Aga Jeesus ütles neile: „Neil ei ole vaja lahkuda. Andke teie neile midagi süüa!“

17 „Kõik, mis meil on, on viis leiba ja paar kala,“ vastasid nad.

18 „Tooge need mulle,“ ütles Jeesus. 19 Ta käskis rahval murule maha istuda. Siis võttis ta viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas neid. Seejärel murdis ta leivad tükkideks ja andis jüngritele ning jüngrid andsid leiva rahvale. 20 Kõik sõid, kuni kõht sai täis. Pärast kogusid nad kokku jääke, mida oli kaksteist korvitäit. 21 Umbes viis tuhat meest sõi seda toitu, peale selle veel naised ja lapsed.

22 Kohe pärast seda sundis ta jüngrid paati istuma ja teisele poole järve tagasi minema, samal ajal saatis ta ise rahva minema. 23 Kui ta oli rahva ära saatnud, läks ta mägedesse palvetama. Saabus õhtu ja ta oli seal ihuüksinda. 24 Nüüdseks oli paat kaldast kaugel ning lained peksid seda, sest tuul puhus neile vastu. 25 Umbes kella kolme ajal öösel‡ jõudis Jeesus neile mere peal kõndides järele. 26 Kui jüngrid nägid teda merel kõndimas, kohkusid nad väga. Nad karjusid hirmunult: „See on tont!“

27 Aga kohe ütles Jeesus neile: „Ärge kartke, see olen mina! Ärge tundke hirmu!“

28 „Issand, kui see oled tõesti sina, siis käsi mul tulla sinu juurde ja vee peal kõndida,“ vastas Peetrus.

29 „Tule siis,“ ütles Jeesus. Peetrus astus paadist välja ja kõndis mööda vett Jeesuse poole. 30 Aga kui ta nägi, kui tugev oli tuul, hakkas ta kartma ja vette vajuma. „Issand! Päästa mind!“ karjatas ta. 31 Kohe sirutas Jeesus käe, haaras temast kinni ja ütles: „Sul on nii väike usk minusse. Miks sa kahtlesid?“ 32 Kui nad paati astusid, vaibus tuul, 33 ja need, kes paadis olid, kummardasid teda, öeldes: „Sa oled tõesti Jumala Poeg!“

34 Pärast järve ületamist jõudis nad Genneesaretti. 35 Kui sealsed inimesed mõistsid, et Jeesus on saabunud, kuulutasid nad seda kogu piirkonnas. Nad tõid tema juurde kõik, kes olid haiged, 36 ja anusid, et ta lubaks haigetel vaid oma kuueserva puudutada. Kõik, kes teda puudutasid, said terveks.